Abivajava lapse märkamine nõuab julgust ja empaatiat
15. oktoobril jõustus kohtuotsus, mis puudutas üht Lääneranna valla haridusasutuses töötanud lasteaiaõpetajat, kes oli korduvalt väärkohelnud oma kasvandikke füüsiliselt, põhjustades viimastele seeläbi valu. Kohtuotsuse kohaselt mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, kuid see jäetakse täies ulatuses tingimuslikult täitmisele pööramata, kui isik ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Kohtudokumentidest nähtub, et kõnealune pedagoog oli ajavahemikul 2019-2021 aastal korduvalt sikutanud ja löönud lapsi. Olles ise otsapidi seotud nii kõnealuse haridusasutusega kui ka süüdimõistetuga, ei mõista ma siiani, kuidas selline olukord sai nii kaua kesta ning miks keegi täiskasvanutest ei julgenud varem midagi ette võtta.
Olen veendunud, et iga täiskasvanu on oma elus puutunud kokku olukorraga, kus ta näeb pealt, kuidas lapsi väärkoheldakse – olgu füüsilise või vaimse valu põhjustajateks vanemad, õpetajad või eakaaslased. Kuid kui paljud on julgenud neis olukordades sekkuda, astuda vahele ja öelda: „Stopp!“. Neid julgeid on, aga mitte piisavalt. Miks?
Teiste probleemidesse sekkumine nõuab ühest küljest empaatiat ja soovi aidata ning teisest, tohutut julgust. Kui olukord ei puuduta meid või meie lapsi, on oluliselt lihtsam pöörata pilk kõrvale. Ehk on asi kartuses vastaspoole pahameele ees, mis võib päädida kohtukutsega?
6. oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud lugu, mis rääkis ühest politseinikust, kes oli mures kolleegi lapse tervise pärast, ilmestab hästi seda, kui julge peab olema abivajavast lapsest teataja – alati on oht, et keegi mõistab sinu märkamist ahistamisena ning annab selle eest kohtusse.
Eelpool mainitud artiklis mõisteti vormikandja siiski õigeks, sest seaduse silmis ei teinud ta midagi valesti. Siin jõuamegi veel ühe põhjuse juurde, miks ei kiputa abivajavast lapsest teavitama sama kiiresti, kui hädaohus olevast.
Paljud täiskasvanud ilmselt ei tea siiani, et neil on seadusega pandud kohustus anda teada nii abivajavast kui hädaohus olevast lapsest. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 27 ütleb selgelt, et kohustus abivajavast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest. Sama seaduse § 31 kohaselt on kohustus hädaohus olevast lapsest teatada kõigil isikutel, kellel on olemas teave hädaohus olevast lapsest.
Ühest küljest võib vabanduseks tuua välja selle, et inimesed ei saa aru mõistetest, milline laps on hädaohus ja milline abivajav? Siinkohal tuleb samuti appi seadusandlus, mis ütleb, et abivajav laps on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist.
Miks ikka on nii, et hädaabinumbri 112 valime oluliselt kiiremini, kui pöördume kohaliku omavalitsuse poole või helistame lasteabitelefonil 116 111? Vahel saab inimestele takistuseks abivajavast lapsest teavitamisel kartus ühiskonna pahameele ees.
Lääneranna valla süüdimõistetud pedagoogi juhtum on ehe näide sellest, kuidas lapse õiguste eest seisjaid võivad sattuda ühiskonna pahameele alla.
Nagu ma loo alguses juba mainisin, on ka minul otsene kokkupuude antud isikuga. Info sellest, et kõnealuse haridusasutuse töötaja suhtes on algatatud menetlus, jõudsid minuni läbi meedia. Õnneks oskasin kohe helistada õigele inimesele, uurimaks, mis õpetajast jutt käib. Ei, ma ei teinud seda pelgalt uudishimust, vaid soovist veenduda, et minu lapsed pole selle inimesega kokku puutunud. Kahjuks olid.
Kodus lastega vesteldes, nentis praegu teises klassis käiv poeg, et õpetaja karjus palju. Kui küsisin, kas ka tema peale, vastas ta: „Kõikide peale.“ Kuueaastane tütar tõmbus silmnähtavalt endasse, kui küsisin, kuidas õpetaja temaga suhtles. Pika uurimise peale ütles ta pisaraid kinni hoides, et ei soovi sellest rääkida, sest kardab, et saab karistada. Veensin last, et ema ja isa on need, kes seisavad alati tema eest ning lõpuks tunnistas ta nuuksudes üles, et kord oli astunud õpetaja varba peale, mistõttu jäeti teda karistuseks üksi tuppa. Pisike asi, aga kuidas see läks lapsele hinge. Minul kui vanemal oli pärast tükk tegemist selgitamaks lastele, et selline käitumine õpetaja poolt ei olnud õige ning kui keegi neile liiga teeb, oleme meie isaga nende jaoks alati olemas.
Kohemaid võtsin ühendust haridusasutuse juhtkonna ja kohaliku omavalitsusega ning andsin teada, et ka minu lapse suhtes oli antud õpetaja kasutanud sobimatuid kasvatusmeetodeid. Olin rõõmus, kui abivallavanem kinnitas, et kõnealune pedagoog on töölt kõrvaldatud, asjalood on antud edasi politseisse ning lastele ja nende vanematele pakutakse psühholoogilist abi. Nördimust valmistas aga lasteaia juhtkonna suhtumine. Hoolekogu kutsuti kokku alles siis, kui mina sellele tähelepanu juhtisin. Protokolligi pidin ise välja pressima, sest kodulehelt neid asju ei leia tänini. Nördimust valmistab tõsiasi, et siiani pole teisi lapsevanemaid olukorrast teavitatud, mis loob võimaluse selleks, et väärkohelduid lapsi on veelgi.
Kõnealune olukord, kus mina seisin oma lapse õiguste eest, lõppes minu jaoks sellega, et abiõpetaja, kes töötas kogu selle aja nüüdseks kriminaalkorras karistatud pedagoogiga, lõpetas minuga suhtlemise. Varasemalt alati viisakas olnud inimene ei tee tänaseks minu teretamistest välja ning väldib igal võimalikul moel kokkupuutumist. Sarnast suhtumist kogesid lisaks minule ka teised lapsevanemad, kelle võsukesed olid antud pedagoogi poolt väärkoheldud.
Üks vanematest kurtis, et ta ei julge enam isegi poes käia, sest need kõõrdi pilgud teiste inimeste poolt teevad haiget. Tema sõnul oli ta isegi kaalunud võimalust süüdistus tagasi võtta. Õnneks oli tal piisavalt selgroogu, et seista lõpuni oma lapse huvide kaitseks. Kuid kui palju on neid, kes jaksavad lõpuni võidelda?
Tean omast käest, et õiguste, olgu nendeks siis enda või ühiskonna nõrgemate omade eest seismine, on meeletult raske ja närvesööv. Kõnealuse ülesandega saab hakkama vaid see inimene, kellel on piisavalt selgroogu, et mitte murduda ühiskonna surve all. Kuid miks on see nii? Miks on meie ühiskonnas siiani neid, kes arvavad, et laste füüsiline karistamine on lubatud, et vaimset vägivalda pole olemas ning tänapäeva noored ongi ühed lumehelbekesed, keda ei tohi sõrmeotsagagi puudutada, sest muidu lähevad nad katki?
Usun, et üks põhjustest peitub riigirežiimis. Sügaval nõukogude ajal sündinud inimesed on üldjuhul kibestunud, sest peale režiimi kukkumist olid nad jäetud justkui saatuse hooleks – polnud kolhoose, ega teisi asutusi, kuhu riik sind tööle suunas. Inimesed jäid sissetulekuta ning pidid elus hakkama saamiseks tööturul omavahel konkureerima. Kõik see jättis oma jälje ning suurendas kibestumust ja viha. Miks muidu kuuleme siiani just vanema generatsiooni esindajate käest seda, et küll see nõukogude aeg oli hea.
Nagu ma eelpool mainisin, on abivajava lapse märkamiseks vaja muuhulgas empaatiat ehk võimet asetada end teise inimese kingadesse. Empaatiline inimene mõtleb kaugemale iseendast ja oma vajadustest. Ta suudab jääda hoolivaks ka siis, kui on ise haiget saanud. Inimesed ei sünni empaatilistena, kuid õpivad seda kogu elu. Siinkohal on ääretult oluline roll just lapsevanematel, kes oma eeskujuga saavad tulevastele põlvkondadele õpetada hoolimist ja armastust.
Olles igapäevaselt tihedalt seotud noortega, pean tõdema, et õnneks ei ole inimkond hukas, sest pealekasvaval põlvkonnal on hästi arenenud empaatiavõime. Nad on aktiivsed, tulvil uutest ideedest ning mis peamine, julged. Noored on ääretult hästi informeeritud oma õigustest ja seisavad nende eest südilt.
Täiskasvanud, lapsevanemad kipuvad ikka õpetama, et noored peaksid võtma neist eeskuju. Mina julgen väita, et hoopis meie peaksime võtma eeskuju noortelt. Kui igaüks meist oskaks natukenegi vaadata oma ninast kaugemale, märgata abivajavat last ka siis, kui ta ei ole sinu (vere)sugulane ning andma sellest märku, oleks maailm palju ilusam koht, kus elada.
Loe ja vaata lisaks:
- www.lasteabi.ee
- Lasteombudsmani ja Andmekaitse Inspekstiooni poolt avaldatud juhend “Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse”
- Lastekaitseseadus
- Info abivajavatest lastest Sotsiaalministeeriumi kodulehel
- Pärnu Postimees – Aasta lasteaiaõpetaja tiitli laureaat läks mudilastele kätega kallale
- Pärnu Postimees – Iga kolmas täiskasvanu ei pea laste füüsilist karistamist vägivallaks
Päise pilt: Freepik.com
Jaga lehte