Vabaduse hind
Tere!
Minu nimi on Kristina Kukk ning enamuse saalis viibijate jaoks olen ma pelgalt üks paljudest sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala esmakursuslastest, kuid oma kogukonnas paljudele üsna tuttav inimene, keda pooled vihkavad ning ülejäänud toetavad. Ükskõikseks jäävad vaid need, kes pole kunagi minuga kokku puutunud. Täna räägin ma teile oma vabaduse hinnast.
Mis on vabadus? Olen veendunud, et iga saalis viibija mõtestab seda omamoodi. Mõne jaoks tähendab vabadus võimalust reisida ja näha maailma, mõne jaoks aga kohustuste puudumist. Minu jaoks tähendab vabadus eeskätt võimalust väljendada vabalt oma mõtteid kartmata seejuures saada vanglakaristust või veeta pikki aastaid eksiilis.
Veel paar aastat tagasi oli minu jaoks oma mõtete avaldamine ühest küljest raske ning teisest praktiliselt võimatu tegevus, mistõttu ilmusid minu sulest pigem uudis- ja olmelood kui ühiskonna valupunktidele viitavad arvamusartiklid. Eks see on ka pisut enesestmõistetav – kohaliku omavalitsuse avalike suhete spetsialisti ülesanne on olla eeskätt suhtekorraldaja ehk see, kes teeb kõik endast oleneva, et jätta head muljet vallast või linnast, kus ta parasjagu töötab, siluda proleeme või suisa rääkida musta valgeks. Selles ametis on pea võimatu avaldada isiklikke seisukohti, sest kõik, mida sa ütled, omistatakse kohe tervele omavalitsusele. Hea, kui sinu ja su tööandja mõtted ühtivad, aga mis siis, kui see pole nii? Mis siis, kui tõe konstateerimise asemel oled sunnitud ajama poliitkorrektset juttu? Kindlasti paljud teist ei näe selles suurt probleemi, sest raha ei haise ja töö on töö, kuid mina tundsin, et neil hetkedel kaotasin ma oma vabaduse – vabaduse olla mina ise.
Juudi päritolu Austria kirjanik Stefan Zweig on öelnud, et inimene, kes on vandunud truudust poliitikale, ei kuulu enam iseendale ja peab järgima teisi, mitte oma loomuse pühi seadusi. Poolteist aastat tagasi käis minus läbi „krõks!“ ja ma mõistsin, et ei soovi enam olla see, kes töö nimel peab loobuma oma isiksusest ja sellest, mis on mulle tähtis – vabadusest olla mina ise, nii oma mõtetes, sõnades kui tegudes.
Piiblist pärinev tsitaat – küsi ja sulle antakse – peab minu puhul 100% paika. Jõudes oma peas otsusele, et ma ei soovi oma vabadusest loobuda, vaid eelistan muuta oma senist rutiini, hakkasid minu elus toimuma muutused. Uued tööpakkumised, võimalused enesearenguks ja tagatipuks koht, kus saab vabalt oma mõtteid väljendada – oma blogi.
Oma arvamusartiklites puudutan kogukonna valupunkte, mis paratamatult tekitab resonantsi, mille tulemusel saan kas kiita või laita. Usun, et kõik saalis viibijad teavad, et sõnal on suur jõud, mistõttu mida rohkem räägitakse kogukonna, või miks mitte ka ühiskonna, valupunktidest, seda kõvemaks muutub nende inimeste hääl, kellede tegevus – või ka tegevusetus – kõnealuseid muresid põhjustab. Avalikult kiita saab oma arvamuse avaldamise eest vähe, sest need, kes sinuga nõustuvad, on tavaliselt tagasihoidlikud omaette protestijad. Üsna tihti on vaba sõna hind oraatori, või antud juhul arvamuse avaldaja jaoks, põlu alla sattumine – tema tegevusi proovitakse takistada igal võimalikul moel tõrjudes ta kogukonnast või levitades kuulujutte. See on ka minu vabaduse hind, kuid ma olen iga kell nõus seda tasuma, sest võimalus olla vaba oma mõtetes ja tegudes, on minu jaoks kõik.
Aitäh!
Kõne kandsin esmakordselt ette 20. mail Tartu ülikooli Pärnu kolledžis aine “Suhtlemisoskused ja eneseväljendus” raames.
