Kas sellises demokraatlikus vabariigis me soovimegi elada?

Seekordseks ajendiks haarata kätte digitaalne kirjavahend olid kaks kohtuotsust, mis käsitlesid endas kevadel Lääneranna Vallavolikogus aset leidnud sündmusi. Üks otsustest puudutas endist vallavanemat, teine aga mind isiklikult. 

Paljud ilmselt ei tea, kuid käesoleva aasta kevadel võtsin ette julge sammu ning selmet seista oma õiguste eest blogis, läksin neid nõudma kohtu kaudu. Nüüd kõigest lähemalt. 

11. märtsil toimus Lihula Kultuurimajas Lääneranna Vallavolikogu istung, mis kuulutati volikogu töökorra reegleid rikkudes kinniseks ning kõik kohale tulnud mittevolinikest kuulajad, keda oli koos minuga täpselt kolm, saadeti välja. Ajakirjanike, kes tulid samuti istungit jälgima, ei lubatud aga isegi hoonesse, kinnitades veel enne hääletuse toimumist, et istung kuulutatakse niikuinii kinniseks.

Tol hetk sai mulle selgeks, et ma ei saa lihtsalt jääda vaikseks pealtvaatajaks olukorras, kus minu koduvalla volikogus vilistatakse reeglitele ja sülitatakse inimestele näkku ning pean tegema kõik endast oleneva, et seada õiglus jalule.

Ähvardused ja ükskõiksus

Esmajoones pöördusin seisukohtade saamiseks nii justiits- kui rahandusministeeriumi, seejärel esitasin vallale teabenõude ning tagatipuks ka vaide, vahepeal kirjutasin paar kõrge lennuga blogipostitust, kuid kõik see oli kurtidele kõrvadele. 

Ministeeriumite nõunikud ütlesid kohe, et kuigi volikogu esimees eksis töökorra suhtes, ei muuda see tehtud otsuseid. Lisaks leidsid nad, et selline tegevus ei ole piisav põhjendus alustamaks järelevalvet valla üle. Lühemalt öeldes, lükati see teema enda töölaualt maha. 

Vaie, milles palusin tuvastada 11. märtsil istungi kinniseks kuulutamise ja seda jälgima tulnud inimeste istungilt väljasaatmise, vallavanem Arno Peksarile umbusalduse algatamise ning 19. märtsi istungi korraldamise ja kutsete edastamise õigusvastasus ning tunnistada viimasel tehtud otsused kehtetuks, saadeti mulle tagasi. Lühidalt öeldes saatsid minu koduvalla koalitsioonipoliitikud mind pikalt, sest kedagi neist ei huvitanud reeglite rikkumine ja veel vähem üksiku õigluse eest seisja ponnistused.

Kirsiks tordil potsatas mu e-posti ähvarduskiri, kus oli must-valgelt kirjas, et minu “aktsioonid” ei kahjusta volikogu esimeest, küll aga mind ennast. “Tegevusest volikogu töösse sekkumisel saab Teie karjääri osa ja see ei pruugi Teie edasises töises elus just kasuks tulla. Mõelge sellele, kas Teile on seda vaja,” kirjutas endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste minule. 

Tol hetkel mõistsin, et nüüd aitab! Mis huvikaitsja ma selline olen, kui ei suuda isegi enda eest seista?

Oma meelsust saad väljendada kord nelja aasta jooksul

12. mail saatsin Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovisin, et kohus tühistaks otsust, millega Lääneranna Vallavolikogu tagastas mulle vaide ning kohustaks viimast seda siiski uuesti läbi vaatama. Pakkusin välja ka alternatiivi, et kohus võib ise mu vaide läbi vaadata. Kuid ka see instants saatis mu pikalt.

9. juulil sain kätte kohtuotsuse, milles seisis, et kaebus, mille ma 12. mail Tallinna Halduskohtule esitasin, tagastatakse mulle. Kohtu hinnangul ei ole pelgalt huvi veendumaks volikogu tegevuse õigusvastasuses piisav, et alustada kohtuvaidlust. Muuhulgas märkis kohus, et Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei näe ette kaebuse esitamise õigust avalikes huvides.

Kohtunik Kaupo Kruusvee sõnul on tõhus viis vallavolikogu tegevuse seaduslikkuse tagamiseks vallavolikogu võimalike ebaseadusliku otsuste vaidlustamine nende isikute poolt, keda vastavad otsused otseselt puudutavad, samuti vallaelanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemise kaudu enda meelsuse väljendamine. Ta tõi täiendavalt välja, et kohaliku omavalitsuse üksuste haldusaktide õiguspärasuse üle teostab haldusjärelevalvet justiitsministeerium. Mis aga oli viimase vastus minu pöördumisele?

Kohtu ees on kõik võrdsed, kuid mõned siiski võrdsemad

Õnneks on peale minu veel teisigi inimesi, kes ei lepi reeglite rikkumisega ning on piisavalt julged, et seista enda õiguste eest kohtus. Endine Lääneranna vallavanem, keda kõnealused istungid ning neis tehtud otsused isiklikult puudutasid, võttis ette sama kadalipu, mis minagi. 

13. juulil sai ka tema kätte oma otsuse ja kuigi seda ei rahuldatud, märkis kohtunik Tiina Nurm korduvalt, et istungi kinniseks kuulutamise jaoks ei olnud kvoorumi nõuded täidetud. Samuti tuvastas kohus, et Lääneranna Vallavolikogu esimees oleks pidanud lükkama 19. märtsi istungi edasi, sest mitteilmumisest andis aegsasti teada enam, kui ⅓ volikogu liikmetest.

Kahjuks ei loe Rait Marustele kohtuotsused, sest selmet tunnistada oma eksimust, ütles ta 15. juulil Pärnu Postimehes antud kommentaaris: “Me olime algusest peale veendunud, et me ei toiminud seadusvastaselt ja see kõik oli seadusekohane protseduur. Kohus võib asju kommenteerida, aga lõpuks loeb see, mis on kirjas kohtuotsuses. Kuna need riived olid nii ebaolulised, et ei oleks mõjutanud protsessi tulemust, siis kohus leidis, et kõik oli õiguspärane.” Tal jääb veel õigust ülegi.

On imekspandav, et veel 10. jaanuaril ERRi portaalis avaldatud arvamusartiklis, kritiseeris Maruste toonase Vabariigi valitsuse koalitsiooni soovi reeglitest kõrvale hiilida: “Jah, võib olla need regulatsioonid ei sobi, takistavad menetlust ja vajaksid korrigeerimist. Aga see on kehtiv seadus, mida ei saa ega või rikkuda ei poliitilise tahte ega otstarbekuse põhjendusega. Juristikas tuntud maksiim – dura lex sed lex (karm seadus, kuid ikkagi seadus), kehtib ka selles olukorras. /…/ Näib, et arusaamine sellest, et ka võimu teostamine demokraatlikus riigis käib kindlate reeglite järgi, ei ole koalitsiooni just kõige tugevam külg.” Minule näib, et artikli autor ei suuda lõpuni seista oma seisukohtade taga ja on kui tuulelipp, kes kord räägib üht ja kord teist juttu, täpselt sellist, mida parasjagu vaja on.

On ääretult kurb, et inimene, kes on ise olnud seaduste loomise juures, on valmis neid iga hinnaga tõlgendama enda kasuks ning selmet julgelt tunnistada, et on teinud protseduurilisi vigu, poeb kõvera paragrahvi taha peitu. 

Kas sellises demokraatlikus vabariigis me soovimegi elada?

Võttes kokku kõik eelpool kirjutatu, tuleb nentida, et meie pealtnäha demokraatlikus riigis, kus võimu teostamine peaks käima kindlate reeglite järgi, ei huvita tegelikult kedagi, kas see päriselt nii ka on. Ministeeriumite ametnikud pühivad oma käed vaidlustest puhtaks, kohtud ütlevad, et avalikkuse huvides reeglite rikkumiste tuvastamine pole piisav põhjendus kohtuprotsessi algatamiseks, poliitikud vilistavad reeglitele ja väänavad paragrahve nii kuis jaksavad ja rahvas… rahvas saab kord nelja aasta jooksul teha oma valiku ning ülejäänud aja vaadata pealt, kuidas kõik eelpool mainitud juhtub. Kõik eelnev panebki mõtlema, kas sellises demokraatlikus vabariigis me soovimegi elada?

/artikkel ilmus Pärnu Postimehes 30.07.2021/

Karikatuur: Peter Temesi/Hopsy