Lutsukas, luumurd ja langevari ehk kohtunikuna Sügistormil

Lihula linnusemäelt kostab tulistamist, Ridase külaplatsilt ameeriklasest langevarjuri appikarjeid ning Järiselt kolonelleitnandi sõimu. Ei, tegemist ei ole roheliste mehikeste sissetungiga Lääne- Eesti aladele, vaid kõigest patrullvõistlusega Sügistorm.

Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii korraldatav Sügistorm pole tavaline matk punktist A punkti B, vaid võistlus, kus iga eksimus annab karistuspunkte, olgu selleks ajagraafikust mittekinnipidamine või mõne ülesande valesti täitmine. See on võistlus, kus pannakse proovile osalejate üksikvõitlejaoskused ja vastupidavus.

Kui mullu oli minu ülesandeks teha ilusaid kaadreid Sügistormi takistusrajast, siis seekord usaldati mulle ühe punkti ülesande läbiviimine ja võistkondade hindamine. Käesoleval aastal oli Sügistormil kokku kaheksa ülesannet alates luuramisest ja lõpetades sideülesannete täitmisega. Mina sain endale oma salajase lemmiku – meditsiini.

Minu kokkupuude meditsiiniga pole pealtnäha suur: olen korduvalt käinud esmaabikoolitustel, sest viimasel kahel töökohal vastutasin esmaabi andmise eest, ning kaks korda andnud reaalselt esmaabi, neist ühel korral peatasin kolm arteriaalset verejooksu oma isa käel. Lisaks oma laste sagedased põlvehaavade puhastamised-plaasterdamised ning pindude eemaldamised.

Ettevalmistus – põnevaim osa

Reede õhtupoolikul (võistlus algas laupäeval) jõudis Lihula mõisa üksikkompanii ruumidesse must kohver, mis oli pungil täis erinevate vigastuste imitatsioone – lahtised ja kinnised luumurrud, põletushaavad ja muu selline, millest nõrganärvilisel inimesel läheks süda kergesti pahaks, aga mitte kaitseliitlasel.

Mitmekesi uurisime neid vigureid, kuni avastasime huvitava seadeldise – läbipaistev kott, mis oli ühendatud voolikute ja pumba külge. „Kunstvere jaoks,“ mõtlesin mina. Öelda, et mul läksid silmad neid asju nähes põlema, on sama hea kui mitte midagi öelda. Endisele keemiatudengile kohaselt hakkasid käed sügelema soovist valmistada ruttu üks tõsine laar kunstverd, mida lõpuks tuli kokku 4 liitrit, ning katsetada, kuidas kõnealune seadeldis toimib. Silme ees jooksis läbi pilt, kuidas võistlejad saavad kannatanu püksisäärt üles tõstes nätaki! verega vastu vahtimist. Tundus, et enam põnevamaks minna ei saa, aga võta näpust – tuppa toodi langevari!

Üsna pea sai selgeks ka süžee. Võistlejad saabuvad Ridase külaplatsile, kust kostavad ingliskeelsed appikarjed. „Help, please help! I think I broke my leg (Appi, palun aidake! Ma vist murdsin jala),“ karjub langevarju külge aheldatud, Ameerika embleemidega varustatud Margus. Võistlejad peavad viie minuti jooksul andma talle esmaabi, täitma MIST raporti ning küsitlema kannatanut – kes ta üldse on, miks ta langevarjuga hüppas jne. Kõik selle kannavad võistlejad hiljem ette kolonelleitnandile, kes ootab nende SALUTE raporteid Järisel.

Hindamine on alati raske

Kõige raskem ülesanne oli panna paika hindamissüsteem – 25 punkti oli maksimaalne karistus konkreetset ülesannet täites ning sama palju SALUTE raporti eest.

Naisterahvana võtsin appi loogika, naiste loogika, mis hiljem osutus täitsa adekvaatseks – kui ikka ei suuda ühe minuti jooksul žgutti peale panna, saad 6 karistuspunkti. Ei tee kannatanu esmast läbivaatust, unustad tema relva ohutuks teha või jätad ta soojalt katmata, tuleb karistuspunkte mühinal juurde. Olgem ausad, hindamises olin karm, aga õigustatult, sest meditsiin ja esmaabi andmine on oluline oskus, mida peaks omandama absoluutselt igaüks. Päriselt, igaüks.

Plaan ei pruugi realiseeruda

Võistluse hommikul tundsin end justkui esimesse klassi astuja – ühest küljest põnevil, samas veidi ärevil. Autosse asju pakkides käisin peas mitu korda checklist’i läbi: „Žgutid kaasas, rõhksidemed pakitud, morfiinisüstlad …, oot, neid mul ju pole. Aaa, jaa, nende asemel pidid tulema fentanüülikommid!“ Küll need Lihula kaupluse müüjad võisid imelikke mõtteid mõelda, kui nägid mind laigulises vormis surmtõsise näoga 14 punast südamekujulist pulgakommi ostmas.

Kell tiksus seekord üllatavalt aeglaselt, kuid lõpuks saabus hetk, kui istusin sinisesse Hiluxisse, vajutasin „start-stop“ nupule ning keerasin rattad Ridase poole. Jõudsin teistest veidi varem kohale, kuid see-eest jäi mul hulganisti aega, et pakkida laiali kogu vajalik inventar ning oodata põnevusega teiste saabumist. Ja siis nad tulid – Ameerika langevarjurit kehastama pidanud Margus, meie seltskonna kellakägu Ragne ning veidi hiljem mu pare(i)m käsi Martin. Peagi kuulsime mootorihäält – saabus meedikute brigaad. Marguse riietamine oli paras komöödia – kord ei tahtnud voolikud õigesti püsida, siis ei tahtnud kott verega täituda. Minu maniküür oli rikutud, aga selle elasin siiski üle.

Lõpuks oli kõik valmis! Ja siis tulid nemad – võistlejad. Näos peegeldumas väsimus. Vihma kallas kui oavarrest ning esmaabi andmine oli sellistes tingimustes üsna keerukas, seda enam et „ameeriklane” röökis ja nõudis valuvaigistit ning hindajad ei vastanud ühelegi küsimusele, etendades nähtamatuid. Nalja sai tol õhtul palju. Kõige erksamini jääb meelde ühe võistkonna multifunktsionaalne lahendus, nii-öelda kolm ühes – žguti asetamine, haava sidumine ja lahastamine.

Kahjuks ei jõudnud ükski võistleja kannatanu püksisääre ülessikutamiseni. Ometigi teadsid kõik, nagu hiljem raportitest selgus, et viimasel oli lahtine luumurd. Nii jäigi täitumata unistus sellest, kuidas võistlejad reageerivad neile näkku pritsivale verele.

Galerii: Kristina Kukk

/artikkel ilmus Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu 7/2020/