Kokkuhoid meie tuleviku arvelt

Käesoleva aasta lastekaitsepäev oli eriline, sest esmakordselt oli see nii riiklik tähtpäev kui ka lipupäev. Lääneranna vallas korraldati sel puhul hõbelusikapidu, kus vallavanem Andres Hirvela ulatas meie tulevikule, pisikestele valla kodanikele, nende esimese kingituse omavalitsuse poolt. Ilus, kuid silmakirjalik žest. Küsite miks? Ma vastan.

30 aastat tagasi ratifitseeris Eesti Vabariik ÜRO lapse õiguste konventsiooni, millega kinnitas, et kõikides otsustes lähtutakse laste parimatest huvidest. Näib, et nii mõnigi poliitik, kui kohaliku tasandi tegijaid saab üldse nõndaviisi nimetada, on unustanud selle pisikese nüansi ning otsused, mida langetatakse, ei arvesta laste huvidega, vaid on pahatihti seotud isiklike ambitsioonidega nagu valimiste võitmise, kälimehele töökoha loomise või mõne muu isikliku unistuse täideviimisega.

Olete viimasel ajal pannud tähele, mis teema kütab Lihulas kirgi? Õige, gümnaasiumi hoone.

Kõnealune koolimaja on ehitatud 1964. aastal ca 700 lapsele. Praegu õpib seal 220 last ehk kolmandik sellest, mida see tegelikult mahutab. Mis puudutab remonti, siis seda on aastate jooksul tehtud vähe. 1998. aastal vahetati maja katus ja 2005. remonditi kooli tualetid ja ehitati aula. 

“Me kõik jääme vanaks,” on ühe tuntud eesti laulu sõnad. Nii see on, me tõepoolest jääme, nii inimesed, kui hooned. Viimaste kohta on siiski õigem kasutada terminit amortiseeruvad. Ka Lihula koolis, kus päevast päeva käivad tarkust ammutamas sajad meie valla lapsed, meie tulevik, on amortiseerunud nii torustik, kanalisatsioon, elektrijuhtmestik, seinad kui katus. Sellest räägitakse juba aastaid, kuid siiani pole leitud võimalust, et olukorda parandada. 

Aasta alguses said Lihula Gümnaasiumi õpilased, nende vanemad, õpetajad, toetav personal, vilistlased ja kõik teised, kellele läheb korda meie tuleviku käekäik, rõõmustada selle üle, et riik eraldas valla kooli jaoks ca 1,5 miljonit eurot, millele lisandus veel ligi pool miljonit süsinikujalajälje vähendamise toetusest. See õnn jäi aga üürikeseks. Te küsite miks? Ma vastan, kuid enne palun teil piiluda korraks kalendrisse.

Käes on juuni. Aasta kuues kuu. Kohe-kohe algavad kauoodatud puhkused, ametnikud saavad lõpuks hinge tõmmata ja paljud tegevused seiskuvad. Puhkuselt naastes on tööd aga kuhjunud nii palju, et vaevalt jõutakse raskemate teemadeni, sest kes see ikka mõni kuu enne valimisi viitsib tõmmelda. Ja nii jääbki leping Lihula Gümnaasiumile eraldatud raha kasutamiseks riigiga sõlmimata ning raha, mis läbi ussi sellesamuse siia piirkonda sai eraldatud, läheb ilmselt teistele omavalitsustele.

Valla kodanikuna tahaks ma karjuda, sellest ebaõiglusest, mis ümberringi toimub. Kooli hoolekogu nõuab uut koolimaja, valla võim aga vaagib renoveerimist. Pärnu Postimehele antud kommentaaris ütleb vallavanem, et vald saaks antavate toetustega igati korras sisekliimaga ja soojapidava vana maja, kuid uus ja huvitava keskkonnaga maja vajaks juurde veel kolm-neli miljonit eurot. Tema kinnitusel ei ole selle raha kokkusaamine niisama lihtne, kuna vallas on teisigi kohti, kuhu on raha vaja. 

Tähelepanuta ei saa jätta ka valla võimude kommentaari Lääne Elule, mille kohaselt on Lihula juba küllalt saanud. On ju siia rajatud uus tervisekeskus ja spordihoone. Tundub, et kellelgi on jäänud kodune töö tegemata, sest kõnealuseid hooneid ei kasuta üksnes Lihula elanikud, siia tullakse üle kogu valla, lisaks rajati neid sihtotstarbeliste toetuste abil, mis tähendab, et seda raha poleks saanud kulutada millelegi muule. Siinjuures on oluline märkida, et Lihula Gümnaasiumi uue koolihoone rajamisest ei võida ainult Lihula inimesed, vaid kõik teised, kelle lapsed ja lapselapsed tulevad peale algkooli või põhikooli lõpetamist siia õppima!

Nagu ma ennisti mainisin, tahaksin ma karjuda, kuid kõik, mis ma saan teha, on kirjutada. Seda tehes, riskin ma muidugi sellega, et rikun ära enda renomee. Küsite kuidas? Ma vastan. 

8. aprillil potsatas minu postkasti kiri, mille saatjaks oli ei keegi muu, kui vallavolikogu esimees, Rait Maruste. Siinkohal avaldan kirja sisu muutmata kujul.

Nagu te ise aru saate, riskin ma siinkohal sellega, et ühel hetkel saadab endine Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige mu tööandjale kirja, milles ilmselt proovib veenda minu ülemust selles, et ma ei sobi oma ametikohale. Kas ma kardan? Ei, sest ma olen veendunud, et kõik mis juhtub, juhtub põhjusega. 

Oma kirjatüki lõpetuseks tahaksin küsida kaks retoorilist küsimust:

• “Lugupeetud Andres Hirvela, kas Teie otsus, hoida kokku meie tuleviku ehk laste arvelt, lähtub nende parimatest huvidest või Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsioon Teile ei kehti?” 
• “Lugupeetud Rait Maruste, kas kokkuhoid laste arvelt on sedalaadi lastekaitseline tegevus, mida Teie kirjanik Lehte Hainsaluga esimest Eesti lastekaitseseadust koostates ette nägite?”

Päise pilt: Kuvatõmmis Lihula Gümnaasiumi 1. septembri videost. Video: Joosep Michels