Kuidas muuta maailma?

Kolisime mullu elama Läänemaale, Lihula valda. Mehel on siin oma talupidamine ja maja ehitus käsil, minu suurim ülesanne on pere eest hoolitsemine. Meil on kaks imetoredat pisikest rüblikut, üks juba käib, teine alles õpib roomamist.

Nagu iga vastutustundlik lapsevanem, soovin pakkuda oma lastele head ja turvalist keskkonda. Mis saab olla parem, kui kasvamine maal värske õhu ja ilusa looduse keskel! Jah, lasteaiad-koolid ei asu käeulatuses, aga kui auto on olemas, pole 10-15 kilomeetrit mingi vahemaa.

Meie vallas ei pruugi olla suuri uhkeid mänguväljakuid ja jalakäiate teid, nagu on linnas, kuid piisab sellest, et hoovis on mõni kiik või liivakast ja asfalttee on lai ja aukudeta.

Sel kevadel oleme perega hakanud rohkem liikuma mööda külateid: osalt seetõttu, et vanemale lapsele sai ostetud jalgratas ja seda on ju vaja kasutada. Aina enam hakkasin neil sõitudel panema tähele asju, mis muidu mind ei kõigutanud.

Alles see oli, kui üks viinalembeline roolikeeraja Tuudi-Saastna teel oma punase Opel kummuli keeras. Kuu aega hiljem suutis järjekordne kaskadöör sama trikki korrata! Mis ometi on nendel inimestel peas? Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui samal ajal oleks teel liigelnud mõni inimene.

Olen endamisi arutlenud, mida teha ja kuidas olukorda parandada. Politseist pole neil juhtudel kasu, sest niipea kui vallas on reid, teavad selles tunni jooksul juba kõik, kel väiksemgi metallihunnik istumise all. Ülevaatuseta ja avariilised romud pannakse garaaži peitu ja jäetakse mõned sõidud tegemata. Politsei saab heal juhul paar-kolm trahvikviitungit välja kirjutada, need saavad Saaremaalt koju kiirustajad. Öisetest purjuspäi  sõitmistest Mutionu baarist Vesiroosi või Särtsu ei taha rääkidagi!

Mõtlen sellele, et nendel inimestel on ju pered, lähedased, sõbrad! Ohtu ei seata mitte ainult enda elu, vaid ka nende elu, kellega koos sõidetakse või kes samal ajal teel paha aimamata liiklevad.

Mida siis teha? Mulle tulevad meelde ema kuldsed sõnad: tahad muuta maailma, alusta iseendast! Alustangi! Minu sõidustaaž ei ole teab kui suur, kõigest üheksa aastat, kuid selle aja jooksul on politsei mind peatanud ainult kaks korda, mõlemal korral oli reid „Kõik puhuvad“. Ma ei ole saanud mitte ühtki trahvi. Kasutan korralikult turvavarustust nii endal  kui ka lastel, isegi parklas või õuealal liigeldes panen turvavöö kinni.

Kas ma olen paranoiline? Usun, et mitte. Lihtsalt juhindun vanasõnast: parem karta kui kahetseda.

Kas on siis tõesti nii raske leida seltskonnast üks, kes on nõus olema kaine autojuht? Kas võtab tüki küljest, kui enda ja laste turvalisuse huvides kinnitad turvavöö? Kas tõesti on nii kiire elada, et peab igal võimalikul sirgel teelõigul kiirendama 130ni? Mõelgem sellest, kui istute rooli. Alustagem iseendast ja küll siis maailm muutub meie ümber!

/artikkel ilmus 13. mail 2015 Lääne Elus/

Päise pilt: Kristina Kukk