Mis tunne oli öösel uinudes Läänemaal ärgata ühtäkki Pärnumaal?
Lühike vastus sellele küsimusele oleks: „Mitte mingit tunnet.“ Hommik algas nagu iga teine esmaspäevahommik – võileib ja kohv maitsesid samahästi, töökaaslased olid sama toredad ning sõbrad ja tuttavad, kellega suhtlesin, jäid täpselt samasugusteks nagu ma neid teadsin. Isegi üle Kasari silla sõitmine ei tekitanud mitte mingisugust erilist tunnet – tee oli sama sile ja ühtegi takistust või piiripunkti ette ei tulnud. Vaid aadressi kirjutamine vajas pisut harjumist, umbes nagu vajab harjumist 1. jaanuaril uue aastanumbri või abielludes uue allkirja või perekonnanime kirjutamine.
Minu, kui 80ndate lõpus sündinu ja nõukogude aega mittetundva inimese jaoks ei oma maakonnad mingit olulist tähendust. Noore inimesena, kes on 18 aastat elanud pisikeses linnas nimega Loksa, järgnevad kaheksa Eestimaa pealinnas ning tänaseks ligi 6 aastat Matsalu rahvuspargis, ei tunne ma tugevat seost ühegi maakonnaga ning ei tunne, et see „piir“ piiraks kuidagi minu liikumisi, dikteeriks kus pean käima ametlikke asju ajamas või oma meelt lahutamas. Olen Eestis sündinud ning pean end eestimaalaseks, mitte harjukaks või veel vähem Kuusalu kihelkonna esindajaks.
Mõistan ja samas ka ei mõista neid inimesi, kes kritiseerisid haldusreformi tagajärjel tekkinud olukorda, kus endised Lääne maakonna vallad olid saanud ühtäkki Pärnumaa osaks. Kuulsin inimesi ütlemas: „See Pärnumaa alla minek oli vale!“. Kui küsin vastu „Miks?“ ei suutnud ükski kritiseerijatest anda selge vastuse. Peamiseks põhjenduseks toodi: „Mina pean end läänlaseks ja keegi ei saa mind sundida ütlema, et olen pärnakas!“ Kas haldusreformi tagajärjel tekkis ühtäkki kõikidel kohustus identifitseerida end pärnakaks või pärnumaalaseks? Vaevalt küll. Haldusreformi tagajärjel ei ole inimestel keelatud suhelda edaspidigi oma sõpradega, kes elavad ühes või teises maakonnas. Ei ole keelatud ära ka enda identifitseerimine läänlasena või jumal-teab-kellena. Tõsi, ametnikud, kes olid eelnevalt suhelnud riigibüroo Haapsalu osakonnaga pidid looma uusi tutvussidemeid Pärnu esindustega. Ka kulturiinimesed ja sportlased seisid selle ees, et pidid alustama uute suhete loomisega. Kas see osutus aga võimatuks? Kindlasti mitte. Jah, haldusreform ja maakondade vahetumine tekitas harjumuste muutmise tõttu pisut stressi, samas, kas see on miski, millest peaks poolteist aastat hiljem ikka veel rääkima? Olen veendunud, et uute tutvussidemete loomine ainult rikastab. Kindlasti on meil kõigil midagi õppida teineteiselt.
Vaid üks asi paneb südame kripeldama ja see on osade inimeste õelutsemine. Nimelt olen ise kuulnud mitmeid kordi, kuidas „põlised läänlased“ ütlevad „uus pärnakatele“ üsnagi ilkuval toonil: „Ah, Teie, seal Pärnumaal…“, veebilehtede kommentaarideski nimetatakse endisi Lihula ja Hanila valla elanike suisa reeturiteks ja Läänemaa lõhkujateks. Miks? Kas tõesti on asi maakondlikus kuuluvuses või on see lihtsalt „eestlase parim toit on teine eestlane“ vanasõna ilming? Leian, et eestlasi on niigi vähe, seega me peaksime teineteist hoidma, mitte tegelema inimeste jagamiseks omadeks ja võõrasteks, seda enam, et eeskätt oleme me kõik ühe riigi kodanikud.
Lõpetuseks sooviksin öelda, et piirid on inimeste peades kinni ja kui me suudame neid murda, ei ole meie jaoks oluline see, kas elame Lääne- või Pärnumaal. See aga, mis mõju avaldas haldusreform valdadele ja kas tegemist oli õige või vale teoga, jätan arutamiseks poliitikutele ja majandusteadlastele. Minu elu haldusreform ei muutnud.
/artikkel ilmus 22. aprillil 2019 Postimehe rubriigis “Eesti on suurem kui Tallinn”/
Päise pilt: Kristina Kukk