Kuidas ma kontaktivaba kaupade müüki katsetasin

On eneseisolatsiooni kaheksas päev. Meie pere külmik on vaikselt tühjaks saamas ning päevakorda tõuseb toiduvarude täiendamine. Õhus on küsimus, kuidas teha seda nii, et säästa enda ja teiste inimeste tervist?

Meie pere on üks neist, keda koroonaviiruse levik tabas pisut ootamatult – veel hommikul tervena näinud lapsel tõusis õhtul palavik. Järgmisel päeval tuli koolist teade, et lapse klass puutus kokku tolleks hetkeks positiivse koroonaviiruse testi andnud töötajaga, mistõttu on kõik lapsed määratud eneseisolatsiooni. Päev hiljem selgub, et eneseisolatsiooni on määratud kogu meie pere, sest lapse koroonaviiruse test osutub positiivseks. Võtame uudise üsna rahulikult vastu ja lepime tõsiasjaga, et kunagi pidi see juhtuma – nüüd tuleb vaid loota, et haigus põetakse läbi kergemas vormis ning tüsistusi ei teki.

Päevad mööduvad rahulikult ning täpselt nii, nagu 2020 aasta kevadel harjutatud – äratus, hommikusöök, kodukontor (lastel õppetöö), lõuna, kodukontor (lastel vaba aeg), õhtusöök, pere ühine ajaviide ja viimaks öörahu. Ja nii päevast päeva. Mida aeg edasi, seda rohkem rõõmustan, et saan teha tööd kodust ning võin lubada COVID-positiivsel lapsel minna õue värsket õhku nautima, sest lähim naaber on kilomeetrite kaugusel.

Siiski on üks asjaolu, mis teeb mõtlikuks. Eneseisolatsiooni lõpuni on veel kuus päeva, sest teise lapse haigestumise tõttu pikendati kogu pere kodus passimise aega veelgi, ning külmkapp tühjeneb silmnähtavalt, eeskätt seetõttu, et tavapärase ühe-kahe toidukorra asemel on neid nüüd kolm. Naljatledes arutame mehega, kui pikalt me nõndaviisi vastu peame.

Esimesena saavad otsa piimatooted, seejärel muna ning viimaks värske kraam. Sügavkülm on küll täis põdraliha, aga ainuüksi sellest ei piisa. Peame abikaasaga parajasti plaani, et võtta vastu lahkete tuttavate pakkumisi tuua toit meile koju kätte, kui märkan, et Lihula Tarbijate Ühistu COOP annab sotsiaalmeedias teada, et nad alustavad uue kontaktivaba kaupade müügi katsetamist Lihula ja Virtsu kauplustes.

Ideaalne! Hommikul esimese asjana panen kokku nimekirja toiduainetest, millest tunneme puudust – piim, juust, puu- ja juurviljad, kuivained ja leib. Nimekirja tehes meenutan kodupoe toiduriiulite asetust ning katsun koostada selle nii, et müüja, kes minu ostukorvi komplekteerib, ei pea mööda poodi edasi-tagasi jooksma, vaid käib loogilist rada pidi. Nimekiri valmis saadan selle etteantud e-postile ja jään vastust ootama.

Napi 20 minuti möödudes tuleb teade, et minu tellimus on töös. Margit Sibul, Lihula Tarbijate ühistu kaubandusjuht mainib, et olen esimene klient, kelle peal kogu süsteemi katsetatakse ning pangu ma vaim valmis, et peagi võib tulla täpsustavaid küsimusi. Ootasin pingsalt, kuid tulutult, sest 40 minutit hiljem potsatas e-postile arve ning teade, et kaup on komplekteeritud. Arve tasutud, maksekorraldus teele saadetud leppisin kokku, et tulen kaubale järgi kell 11.00.

Jõudsin Lihula kaupluse tagumise parkla juurde mõni minut enne kokkulepitud aega. Haarasin kaasa telefoni ning astusin autost välja, et vaadata, kuhu mu toidukraam siis pannakse. Mõni minut hiljem avanes kaubauks ning kaupluse juhataja Taidi Leever lükkas käru koos nelja pappkastiga, mis oligi minu tellimus. Hõikasin, et ma teen nüüd ajaloolisest hetkest pilti ka. Taidi ei vaielnud, vaid uuris vastu, kas tahan asju riiulisse või sobib, kui ta paneb need estakaadile. Muidugi sobib!

Kaup autosse laetud võtsin suuna kodu poole. Küll on tore teenus, mõtlesin endamisi. Tean, et nii mõnigi inimene on kritiseerinud teenustasu, 3.50.-, mis lisandub tellimusele, kuid mina leian, et kui see on hind, mida pean maksma selle eest, et hoida enda ja ka teiste isikute tervist, on see köömes, võrreldes sellega, millised kulutused ootavad mind ees, kui ma haigestun.

Galerii: Kristina Kukk

/artikkel ilmus 11. veebruaril 2021 Lääneranna Teatajas/