Minu pikk teekond „õigeks kaitseliitlaseks“ saamiseks

Ühel ilusal septembrikuu pärastlõunal helises minu telefon. Number, mille pealt kõne tuli, oli minu jaoks tundmatu. Vaatamata sellele, et käimas oli ranniku matkaraja avamiskonverents, otsustasin kõne vastu võtta. Helistaja tutvustas end ja ilma pikema jututa ütles: „Olete sõduri oskuste baaskursusele vastu võetud. Ma saadan Teile kirja, kus on täpsemad juhised. Küsimusi?“

Tardusin sekundiks. „Eee… vägev! Aitäh,“ ütlesin ma ja püüdsin end mõttelt – äkki jääb nüüd Postimehe Ajakirjanduskool ikkagi ära? Muidu on mul igal nädalavahetusel mingi koolituse moodi asi ja siis ei saa ju ei perega aega veeta ega muid asju teha. Saatusel olid aga teised plaanid. Üsna pea sain teada, et ajakirjanduskool toimub ja minu eelnevad kartused on tõeks saanud. Alates septembri lõpust, on mul igal järgneval kuul vaid üks vaba nädalavahetus, kui sedagi. Ma ei saa öelda, et mu abikaasa oli sellest olukorrast teada saades vaimustunud, kuid ta lubas, et me saame hakkama. Ja me tõesti saime. Tänu temale, sest mina olin ju ära.

Kuid tuleme tagasi selle õigeks kaitseliitlaseks saamiseks. Tõttöelda, isegi kasvamiseks. Septembrikuu esimese nädalavahetuse järel tundus, et pole see sõduri oskuste kursus (SOK) midagi nii rasket – ainult kuula, kirjuta üles ja jäta meelde. Meditsiin – see on mind alati paelunud. Annekese ehk targa mannekeeni elusamine möödus nii hästi, et 5% veel ja ta oleks püsti tõusnud ja minema jalutanud. Siiski, mida aeg edasi, seda raskemaks, ja mõnes mõttes ka põnevamaks, kogu see SOK muutus. Järjest enam tuli astuda oma mugavustsoonist välja. Vastaste vaatlus tuulise ja vihmase ilmaga – aga palun! Märjaks saanud kirjutisi andis hiljem dešifreerida, kuid emotsioone oli see-eest kui palju. Kannatanu esmane läbivaatus paduvihmas ja võltsvere pritsmete saatel, kottpimedas orienteerumine, madalroomates põllu kündmine ja omandatud oskuste praktiseerimine mahlakas samblas vastase poole liikudes, on vaid väikene osa neist oskustest, mida SOK-l omandasin. Kes oleks arvanud, et tänu sellele ei karda ma enam pimedas (metsas) liikumist ja suudan ka veebruaris magada üksnes magamiskotis lageda taeva all!

Sõtta minek, nagu töökaaslased minu SOK nädalavahetusi kutsusid, pani proovile mitte ainult keha füüsilist, vaid ka vaimset poolt. Need, kes mind tunnevad, teavad, kui temperamentne ma olen. Selle temperamendiga käib kaasas lõpmatu lobisemine, vali naer ja üsna tihti ka vali hääl. „Kukk – järgige oma heli- ja valgusrežiimi,“ manitses kursusevanem mind ikka ja jälle. Ma püüdsin, ausalt. Võin uhkusega öelda, et tänaseks juba möödunud lõpurännakul, olin mina see vaikne tüüp, kes kuulas, mida põnevat lahingpaariline räägib. Vaimse poolega töö ei olnud siiski pelgalt enda emotsioonide talitsemine, vaid ka teiste inimeste käitumise mõistmine ja nende iseloomuomadustega leppimine, samuti koostöö arendamine nendega, kellega sa tavaelus seda ilmselt ei teeks. Ei, ärge mõistke mind valesti, ma olen siiralt õnnelik ja tänulik, et mu teele sattusid kõik need 14 toredat kursusekaaslast, kes tegid minust selle, kes ma praegu olen.

Lihula üksikkompanii pealik Reimo Reimer, ütles kord mulle: „Tee see SOK läbi ja saa õigeks kaitseliitlaseks, siis vaatame edasi, mis sinust saab…“. 24 tundi tagasi lõppes käesoleva aasta sõduri oskuste kursuse lõpurännak, mis kestis kokku 36 tundi ja oli minu ja mu lahingpaarilisel linnulennult mõõdetud 35 kilomeetri asemel 47,8 km pikk. Öelda, et see oli raske, on sama hea, kui öelda mitte midagi. See oli kurnav, väsitav ja valus. Need kaunid Lääne-Eesti parkmetsad, kus võsa paitab hellalt sinu nägu jättes sellele kauni triibulise mustri, need kaunid raielangid, kus liikumiseks soovid, et sinu supervõime oleks muundumine pikajalgseks põdraks, need mõnusat tallamassaaži pakkuvad kruusateed ja need 5 tundi kõige magusamat und – need on need mälestused, mis jäävad igaveseks. Just selliseid retki läbides saad aru, mis on su piirid ja kui palju, või õigemini, vähe, on õnneks vaja – kõigest kõigi mugavustega maja, kallite brändide mugavaid riideid, kiiret autot ja… nali. Kõik, mis on õnne jaoks vaja – on toetav pere. Minul on lisaks ülitoetavale perele ka sama ägedad sõbrad ja tuttavad. Aitäh, teile ja elame – näeme, kas minust siis saab see õige kaitseliitlane või ei.

Päise pilt: Agne Krjukova